Hilja alustada? Arstid kutsuvad üles teadlikumale pereplaneerimisele

Eelmisel reedel, 14. novembril toimus Tallinnas Mövenpicki konverentsikeskuses Eesti Viljatusravi ja Embrüoloogia Seltsi sügisseminar „Kuidas viljakuskell tiksub?“. Konverentsil osales sadakond meditsiinitöötajat - kokku olid tulnud naistearstid, viljatusraviga seotud spetsialistid ja reproduktiivmeditsiiniga seotud teadlased.

Eesti sündimus langes 2024. aastal rekordiliselt madalale – 9543 lapseni – ning 2025. aastaks prognoositakse veelgi negatiivsemat tulemust. Sarnased trendid iseloomustavad ka ülejäänud maailma: sündivus väheneb ja viljatus sageneb nii naiste kui ka meeste seas. Samal ajal loob meedia mulje, et lapse saamine on igas vanuses lihtne ja loomulik.

Seminari eesmärk oli arutleda, millal ja kuidas saavad arstid toetada patsiente teadlikku pereplaneerimist puudutavate otsuste tegemisel. Igal inimesel on õigus valida, kas, millal ja kui palju lapsi ta soovib, kuid oluline on, et need valikud oleksid teadlikud ja tugineksid nii isiklikule otsusele kui ka tõenduspõhistele teadmistele. Viljakusest rääkimine võib patsiendile olla nii silmiavav kui ka elu suunav vestlus. Seminaril tõdeti, et hilises eas emaks saanud kuulsuste lood võivad tekitada eksiarvamuse, justkui oleks bioloogiline kell paindlikum, kui see tegelikult on.

Demograaf Mark Gortfelder (Tallinna Ülikool) avas seminari põhjaliku ülevaatega Eesti ja Põhjamaade sündimustrendidest eri perioodidel ning arutles Eestis sündimuse languse võimalike põhjuste üle. Sündivuse vähenemise põhjused võivad peituda sotsiaalmajanduslikes tegurites, hirmul tulevikus toimetuleku, sh. majandusliku hakkamasaamise osas aga ka sobiva partneri puudumises.

Viljatusravi arst dr Liisa Viirmaa (Ovumia Tallinn Nova Vita kliinik) selgitas sugurakkude külmutamise põhimõtteid – kuidas see on Eestis korraldatud ja millised tegurid on viljakuse säilitamisel kõige olulisemad. Ta rõhutas, et vanus ja munasarjade reserv käivad käsikäes ning õigeaegne tähelepanu juhtimine võib naise tulevikuvõimalusi oluliselt mõjutada. Munarakkude külmutamine viljakuse säilitamiseks võiks toimuda enne 35. eluaastat. 40-ndatele lähenedes või seda vanuse verstaposti ületades, ei pruugi enam ka kunstliku viljastamise teel laste saamine oma munarakkudega olla võimalik, sest munarakkude reserv ja kvaliteet ajas ammenduvad.

Viljakus ei lange vanuse kasvades üksnes naistel

Viljakus ei lange vanuse kasvades üksnes naistel. Meestearst dr Kristjan Pomm (Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliinik) tõi välja, et bioloogilised muutused sperma kvaliteedis ilmnevad juba alates 35. eluaastast. Isa vanusel võib olla mõju nii järglaste terviseriskidele kui ka nende viljakusele. Näiteks võib vanemate isade lastel olla ka madalam sünnikaal. Seetõttu peaks pereplaneerimine olema teadlik valik nii naiste kui ka meeste jaoks. Tervislike eluviiside ja hea tervise korral võivad aga mehed säilitada viljakuse väga kõrge eani välja.

Seminari lõpetas Mari Karelli juhitud elav paneeldiskussioon, kus osalesid naistearst dr Kai Haldre (Ida-Tallinna Keskhaigla viljatusravikeskus) ja naistearst ning günekoloogia professor dr Kristiina Rull (Tartu Ülikooli Kliinikumi naistekliinik). Arutleti küsimuste üle, kas Anti-Mülleri hormooni määramine annab tegelikke vastuseid või tekitab ekslikku kindlustunnet, kellele ja millal soovitada munarakkude külmutamist, kas pikaajaline rasestumisvastaste vahendite kasutamine mõjutab viljakust?

Konverentsi võtmesõnumid:

• Nii naiste kui ka meeste viljakus langeb vanuse kasvades ja seega kahaneb võimalus lapsevanemaks saada. Naistel algab järk-järguline viljakuse vähenemine 32-35-aastaselt. Vanematel kui 43-aastastel naistel on loomulikud lapse sünnini viivad rasedused väga harvad, kuigi esineb ka erandeid. Meestel tekib langus seemnerakkude kvaliteedis 40. eluaastate alguses, kuid tervislike eluviiside ja hea tervise korral võivad mehed säilitada viljakuse väga kõrge eani välja.
• Hilisemas eas lapsevanemaks saanute puhul on kõrgem risk nii raseduse peetumiseks kui ka laste tervisemurede osas.
• Sugurakkude külmutamine ei taga tulevast rasedust, kuid võib anda võimaluse. Munarakkude külmutamine edaspidiseks laste saamiseks võiks toimuda enne 35. eluaastat.
• Nii naiste- kui ka meestearstid peaksid oma patsientidega kohtudes teadvustama loomuliku vananemise mõju viljakusele, et naised ja mehed saaksid pereplaneerimisotsuseid teadlikult langetada.